Türgi sunnib reaalpoliitikaga tegelema

Kui Eestile on selgemast selgem, et Soome ja Rootsi NATO-sse kuulumine on loomulik, siis Türgil nii pole. Selleks et ka Türgi annaks me põhjanaabrite NATO-sse astumisele heakskiidu, tuleb paraku pöörduda reaalpoliitikasse ning välja selgitada, mida Erdoğan oma heakskiidu eest vastu tahab, ja saada selle üle kaubeldes vajalik tulemus.

Kas piisab näiteks sellest, kui Rootsi lubab, et ei keeldu enam Türgile relvade müümisest ja korrigeerib oma suhtumist Kurdistani Töölisparteisse (PKK), mis on Türgile pinnuks silmas? Või on Türgi presidendil Recep Tayyip Erdoğanil veel mingeid salasoove või salahirme?

Kas piisab näiteks sellest, kui Rootsi lubab, et ei keeldu enam Türgile relvade müümisest ja korrigeerib oma suhtumist Kurdistani Töölisparteisse (PKK), mis on Türgile pinnuks silmas? Või on Türgi presidendil Recep Tayyip Erdoğanil veel mingeid salasoove või salahirme?

Türgi eesotsas diktaatorikalduvustega Erdoğaniga pole „lihtne” liitlane – eriti väärtuspõhise välispoliitika austajatele. Ent aus on möönda, et käimasolevas sõjas on ta Ukrainale ja liitlastele kõigest hoolimata toeks olnud.

Türgi sulges Venemaa sõjalaevadele Dardanellid ja Bosporuse väina, mistõttu see ei saa „Moskva” ja teiste põhjalastud laevade asemele täiendust tuua. Samuti on Türgi püüdnud vahendada Ukraina ja Venemaa läbirääkimisi ning võib öelda, et see on tal kukkunud välja vähem piinlikult kui Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni lepituskõned Putinile. Türgi tegutses ka selle nimel, et Venemaa laseks Mariupolis Azovstalis Venemaa sissepiiratud Ukraina inimesed laevadega evakueerida. Eile algas Ukraina sõdurite evakueerimine küll maismaad pidi, kuid Türgi oli tubli ikkagi. Ja varasemat meenutades: rändekriisi ajal oli Türgi see, kelle n-ö ärarääkimine aitas peatada põgenike voo Süüriast Euroopasse.

Türgi sulges Vene sõjalaevadele Bosporuse väina ja püüdis aidata Azovstali evakueerimises. Võib loota, et lõpuks soostub ta ka NATO laienemisega.

Türgi mõistmiseks võiks märkida sedagi, et tema regioon on suur geopoliitiline sasipundar. Kui Vene-Ukraina sõja kohta on lihtne öelda, kes on õige (Ukraina) ja kes vale (Venemaa), siis näiteks Süüria kodusõjas, samuti Kurdistani küsimuses on varjundeid palju rohkem.

Tegemist pole NATO liikmesriikide esmakordsete vastuoludega. Nii laias riikide ühenduses ei saagi kõik alati vaidlusteta toimuda. Praegune kemplus on siiski üsna põhimõttelise tähtsusega. Sellest, kui palju, kui kaua ja kuidas Türgi vastu põikleb, oleneb see, kui usaldusväärse partnerina kaitseküsimustes saab teda käsitleda. Ent Türgi asukoha tõttu on läänel nii või teisiti võimatu teda ignoreerida.