Balti ühtsust on vaja kõigil rinnetel. Sel suvel avaldas Hiina Leedule majanduslikku ja diplomaatilist survet, kui Leedu otsustas avada Taipeis oma kaubandusesinduse ja oma pealinnas Vilniuses Taiwani esinduse. Vastuseks kutsus Hiina tagasi oma suursaadiku Leedus ja palus Pekingis asuval Leedu suursaadikul Hiina territooriumilt lahkuda. Selle asemel, et teha Balti riikide ühisavaldus Hiina «hundisõdalase» välispoliitika tõrjumiseks Euroopa pinnal, ei avaldanud ei Eesti ega Läti välisministeerium oma Balti naabrile toetust. Erinevalt Aleksei Navalnõi vangistamisest või Minski põhjustatud ebakorrapärasest rändevoost ei ole ühist seisukohta, mis puudutab Hiina jõunäitamist Leedu suhtes.
Alates Eesti peaministri Kaja Kallase vastusest aprillikuisele avalikule kirjale Hiina mõju kohta Eestis, ei ole Eesti valitsuse poolt tehtud ühtegi kriitilist märkust Hiina kasvava poliitilise mõju kohta Eestis.
Eesti välispoliitika ükskõiksus Hiina suhtes on murettekitav: solidaarsuse puudumine Hiina diplomaatilise agressiooni ohvriks langenud Leeduga on Hiinale roheline tuli, et kasutada sama meedet tulevikus ka Eesti vastu. Mis veelgi hullem, Eesti kodanikuühiskond ja äriringkonnad on Hiina pehmele jõule vastu hakkamisel haavatavamad, kui Eesti valitsus jätkab passiivset suhtumist üha nõudlikumalt käituvasse Hiinasse – kes püüab jagada Balti riike ja ülejäänud Euroopat küsimuses, kas Hiina on süsteemne rivaal või strateegiline partner.